Väikesed kärbsed mullas: seenesääsed ja kuidas neist lahti saada
Need väikesed tumedad 3–4 mm pikkused kärbsed, kes su pottidel ringi jooksevad, on seenesääsed. Nad ei tule taimest, vaid liiga märjast mullast: kuidas neid ära tunda, nende tsüklit katkestada ja tagasitulekut ära hoida.
Selles juhendis
Need väikesed tumedad kärbsed, kes jooksevad üle mulla pinna ja tõusevad nõrgalt õhku niipea, kui lähedale tuled, on seenesääsed, mida nimetatakse ka sciaridideks. Nad ei tule taimest, vaid mullast ja nende kohalolu seletab üks tingimus: pidevalt niiskena hoitud kasvusubstraat. Mulla ülemiste sentimeetrite kuivamise lubamine kastmiste vahel, alt kastmine ja mõne kollase lõksu paigaldamine piisavad, et populatsiooni kolme-nelja nädalaga alla viia.
Seenesääse äratundmine
Täiskasvanu on väike tumehall-pruun kärbes, enamikul liikidel 3–4 mm pikk, pikkade jalgade ja nähtavate tundlatega. Tema lend on aeglane ja kõhklev. Enamasti näed teda jooksmas üle mulla, poti serva ääres või läheduses asuva akna vastas.
Vastne on valkjas läbipaistev vaablane, kuni 6 mm pikk, musta peaga. Tema kehal on sageli näha soolestiku tumedat sisu. Ta elab mulla ülemistes sentimeetrites ja tuleb vahel pärast kastmist pinnale.
Kolm segiajamist on tavalised.
- Hüpiksabalised on väikesed organismid, sageli valged, tiibadeta, ja paljud neist hüppavad häirimisel. Nad osalevad lagunemises ja neid ei käsitleta nakkusena. Ainuüksi värv ei lahenda kunagi küsimust: neid reedab tiibade puudumine ja hüpe.
- Äädikakärbsed tiirutavad küpsete puuviljade ja kraanikausi, mitte mulla ümber. Nad on kogukamad ja sageli ookerkarva punaste silmadega.
- Lehemineerijad ja valgekärbsed jäävad lehestikule, mitte mullale, ja valgekärbes tõuseb taime raputades valge pilvena.
Telefoni makrorežiimis tehtud lähivõte on peaaegu alati piisav kahtluse kõrvaldamiseks. Sama mõttekäik kehtib terraariumide kohta, kus väikefauna on palju mitmekesisem: meie juhend seenesääsed terraariumis selgitab, kuidas kasulikke organisme probleeme tekitavatest eristada.
Lühike tsükkel, mis kordub, kuni muld jääb niiskeks
Emane muneb munad mulla pinnakihti. Seetõttu paistab nakkus tagasi tulevat: iga rohke kastmine viib pinna taas täpselt sellisesse seisu, mida liik otsib.
| Staadium | Kus see on | Tüüpiline kestus | Mis sellele mõjub |
|---|---|---|---|
| Muna | Mulla kõige ülemistes millimeetrites | Mõni päev köetavas ruumis | Pind, mis kuivab |
| Vaablane | Ülemistes sentimeetrites, juurte lähedal | Üks kuni kaks nädalat | Nematoodid, alt kastmine |
| Nukk | Mulda maetud | Mõni päev | Mitte midagi, mis kättesaadav oleks |
| Täiskasvanu | Lennul, mullal, akende vastas | Mõnest päevast nädalani | Kollased lõksud |
Suvel või köetavas ruumis sulgub kogu tsükkel umbes kuuga. Jahedas toas see pikeneb. See pikkus seab õige horisondi: täna tehtut ei hinnata kahe päeva pärast, vaid kolme-nelja nädala järel, kui juba mullas olev põlvkond on koorumise lõpetanud.
Paranda esmalt kastmine
Kõik muu on teisejärguline. Vaablased vajavad niisket ja orgaanilise aine rikast mulda; muld, mille pind kastmiste vahel kuivab, muutub võõrustamatuks ja populatsioon langeb ise.
- Lase ülemisel kahel-kolmel sentimeetril kuivada enne iga kastmist, kui taim seda vastu võtab. Sõnajalg või õrn seemik ei talu sama kuivamist nagu vastupidav lehttaim.
- Kasta alt. Pott seisab veega aluses, muld joob kapillaarselt ja pind jääb kuivaks. Kalla ära, mis üle jääb umbes kahekümne minuti pärast.
- Tühjenda alati alused ja kaaspotid. Kaaspoti põhjas märkamatult seisev vesi hoiab kogu juurepalli niiskena.
- Eemalda lagunev aines. Langenud lehed, surnud juured, tärkamata jäänud seemned: kõik see toidab vaablaseid otse.
- Kata pind viimase abinõuna poole sentimeetri jämeda liiva või peene killustikuga. Barjäär takistab munemist ja täiskasvanute väljumist. See ei asenda kastmise parandamist ja muudab niiskuse lugemise raskemaks.
Siiski tuleb teada, kas muld on tõesti liiga märg, mida juba 5 cm sisse surutud sõrm ütleb ja mida sond mõõdab ühelt korralt teisele samamoodi. Skaalal 1 kuiva mulla jaoks kuni 10 vettinud mulla jaoks seletab näit, mis kastmiste vahel kunagi alla 5 või 6 ei lange, kärbseid ainuüksi.
Kogu kastmismeetod on kirjas meie juhendis toataimede kastmine.
Püüa täiskasvanuid, töötle vaablaseid
Kollased kleepuvad lõksud, pandud lamama või mulla lähedale sisse surutud, vähendavad täiskasvanute arvu ja, mis peamine, võimaldavad trendi jälgida: iga nädal vahetatud lõks annab ausa mõõdu edusammudest. Üks oluline reservatsioon, millele osutab Royal Horticultural Society: need lõksud püüavad ka väga palju sihtmärgiväliseid selgrootuid, sealhulgas kasulikke kiskjaid. Kasuta neid väikestes kogustes, episoodi kestuse ajaks, seejärel eemalda.
Bioloogiline tõrje töötab seal, kuhu lõksud ei ulatu, see tähendab munadel, vaablastel ja nukkudel. Spetsialiseeritud tarnijad pakuvad kolme abilist: mullanematoodi Steinernema feltiae, kiskjalesta ja väikest mardikat, lühitiivalist Atheta coriaria. Neid rakendatakse mulda, nematoodide puhul kastmisega. Need organismid ei ole rangelt spetsiifilised: nematoodid võivad mõjutada teisi putukaid ja kiskjad söövad teisi väikseid selgrootuid. See on põhjus hoida neid olukordade jaoks, kus seemikud või pistikud on ohus, mitte kasutada põhimõtteliselt.
Ümberpotistamine jääb kõige drastilisemaks võimaluseks, kui juurepall on tõsiselt kahjustatud. Taim liigub värskesse mulda veel suletud kotist ja vana muld läheb komposti, mitte uuesti kasutusse: munad ja vaablased lähevad sellega kaasa. Peen hästi äravoolav muld piirab samuti probleemi tagasitulekut, nagu esitab meie võrdlus külvimulla ja universaalse mulla kohta.
Tagasituleku ärahoidmine
- Hoia mullakotte suletuna ja varjul kasutuste vahel.
- Isoleeri ja jälgi uusi tulijaid kaks-kolm nädalat ning vaata juurepall üle enne, kui need teiste lähedale asetad.
- Ära kasuta kunagi uuesti mulda, millest seenesääsed on tulnud.
- Hoia küte ja kastmine püsivad: soe tuba ja niiske muld on paar, mis lubab liigil toas aastaringselt sigida.
- Hinda aja jooksul. Üksainus päev ilma sääseta ei tõesta midagi: just mitme nädala trend, lõksud käes, ütleb, kas episood on läbi.
Kõige kavalam periood on hilistalvine külv, kui kõik töötab putuka kasuks: pidevalt niisked kandikud, köetav ruum, kaas, mis niiskuse sisse hoiab, ja kaitsetud seemikud. Vastus on võtta kaas ära niipea, kui seemikud ilmuvad, kasta kandikuid alt ja panna iga kandiku kohale kollane lõks juba esimesest külvist, nii et episood märgatakse selle alguses, mitte tipus. Nii jälgitud kandik parandatakse päevadega, samas kui kolm nädalat hiljem avastatud nakkus läheb sageli maksma kogu partii.
Üks viimane punkt väärib kordamist: väljas on seenesääsed tasakaalus aia osa ja ei tee seal kahju. Probleem kuulub potile, mida köetakse ja kastetakse pausideta, mitte putukale.
Allikad
Korduma kippuvad küsimused
Kas seenesääsed võivad taime tappa?
Taim, mis on olnud paigas kaks-kolm aastat ja millel on arenenud juurestik, on peaaegu ohust väljas: vaablased toituvad peamiselt lagunevast taimeainest ja selles kasvavatest seentest. Risk on seevastu tõeline seemikutele ja pehmetele pistikutele, mille juuri või varre alust mõned seenesääse liigid ründavad. Seega tuleb just külvikandikutel kiiresti reageerida. Täiskasvanud taimel on lendavad täiskasvanud tüütus, mitte oht.
Kust nad tulevad, kui maja on puhas?
Nad saabuvad peaaegu alati mulla või taimega. Ammu avatud kott mulda, aiakeskusest ostetud taim või rõdult sisse toodud pott sisaldab sageli juba mune või vaablaseid. Maja puhtus ei mängi rolli: nende paljunemist põhjustab pidevalt niiske ja orgaanilise aine rikas muld, mitte tolm. Väljas osalevad needsamad putukad lagunemises ega tekita üldse probleeme.
Kas nõudepesuvahend ja kaneel aitavad?
Need koduse abinõud on laialt levinud ja nende tõhusus ei ole tõestatud. Seebiveega kastetud muld võib ka noori juuri kahjustada ning pulbrikiht pinnal ei muuda midagi sügavamal oleva niiskuse osas, mis on tegelik põhjus. See energia on parem suunata kastmise parandamisele, kollaste lõksude paigaldamisele ja ohus seemikute puhul nematoodide kasutamisele. Tulemus on esimesel päeval aeglasem ja pärast kolme nädalat palju kindlam.
Kas taim ja selle muld tuleks ära visata?
Harva ja mitte kunagi esimese käiguna. Kastmise parandamine piisab enamasti, sest vaablased ei ela üle mulda, mille pind korrapäraselt kuivab. Ümberpotistamine värskesse mulda jääb kasulikuks, kui juurepall on tõsiselt kahjustatud või külvikandik hävib. Vana muld läheb siis komposti, mitte prügikasti.
