Toataimede kastmine: sagedust ei ole olemas
Ükski taim ei joo kord nädalas. Kuidas kontrollida substraati enne iga kastmist, eristada liigset vett liiga vähesest ja kasta õigesti pealt või alt.
Selles juhendis
Küsimusele „kui sageli peaksin kastma?“ ei ole vastust ja see on esimene asi, mida tuleb omaks võtta. Sa ei kasta kalendri järgi, sa kastad substraadi seisundi järgi: suru sõrm umbes 5 cm sügavusele, kahe sõrmelüli võrra, ja kasta ainult siis, kui sellel sügavusel on kuiv. Seejärel kasta rikkalikult, kuni vesi voolab drenaažiaugust välja, ja tühjenda hiljem alustaldrik.
Miks kindel sagedus ei tööta
Taim ei kasuta ühest nädalast teise sama kogust vett. Sama pott samas kohas võib juulis kuivada kolme päevaga ja jaanuaris kolme nädalaga. See, mis nende kahe hetke vahel muutub, ei ole taimega ise palju pistmist.
- Valgus. Mida heledam ja pikem see on, seda rohkem taim aurab ja seda rohkem ta joob.
- Temperatuur ja toa õhk. Sisselülitatud kütte kuivatab ruumi ja kiirendab aurustumist; jahe vannituba aeglustab seda.
- Anum. Poorne sein laseb veel külgedelt aurustuda, plastikust sein mitte.
- Juurte maht. Juurtest täis juurepall tühjendab oma varu mõne päevaga; taimele liiga suur pott jääb nädalateks niiskeks.
- Aastaaeg. Kasv aeglustub talvel ja vajadused aeglustuvad sellega kaasa.
Liiga palju vett on toataimel kaugelt peamine surmapõhjus, liiga vähesest tunduvalt eespool. Küllastunud substraadis hoitud juured jäävad hapnikuta, muutuvad nekrootilisteks ja taim närbub lõpuks, kuigi pott on vett täis. Lõks on julm: see näeb välja nagu janu, mis ajendab rohkem kastma, ja see lõpetab taime.
Kontrolli enne kastmist: kolm meetodit
Sõrm on endiselt etalonmeetod. See läheb umbes 5 cm substraati, varrest eemal. Kui see tuleb välja puhta ja kuivana, on aeg; kui see tuleb välja jahedana, oota. Sukulendid ja kaktused on erand: nad tahavad, et substraat oleks palju sügavamalt kuiv.
Kui sõrm ei saa nii kaugele sisse, tähendab see midagi. Substraat on kas liiga tihenenud või täielikult juurte poolt koloniseeritud ja ümberistutamine tuleb enne igat muud korrektsiooni. Meetodit selgitab meie juhend supermarketi maitsetaime ümberistutamine ja see kehtib igale potis olevale taimele.
Kaal on kiireim meetod väikeste pottide puhul. Tõsta värskelt kastetud pott käes üles, seejärel tee seda uuesti mõne päeva pärast: erinevus on silmatorkav ja käsi õpib peagi ära tundma kuivaks jäänud poti.
Niiskusmõõtur säästab sind kaevamisest ja annab näidu, mida saad ühest korrast teise võrrelda. Sond läheb kahe kolmandiku ulatuses poti sügavusele, poolele teele varre ja serva vahel, ja tuleb pärast näitu välja: pidevalt niiskes substraadis jäetuna laguneb see. Skaalal 1 kuiva substraadi ja 10 vettinud substraadi jaoks kastetakse maitsetaimi ja lehttaimi umbes 3 või 4 juures, sukulendid ootavad 1 või 2, ja sõnajalad eelistavad jääda 5 ja 7 vahele.
Liiga palju vett või liiga vähe: märkide lugemine
Esmapilgul näevad need kaks probleemi sarnased välja. Allolev tabel aitab neid eristada.
| Mida sa näed | Pigem liiga palju vett | Pigem liiga vähe vett |
|---|---|---|
| Lehed | Kolletumine, alumised lehed langevad | Tuhmid hallrohelised lehed, kuivad servad |
| Substraat | Vettinud, vahel rohelisega kaetud | Sügavalt kuiv, servast kokku tõmbunud |
| Lõhn | Seisva mulla lõhn | Erilist lõhna ei ole |
| Juured | Pruunid, pehmed, rabedad | Kahvatud, kuid kuivad ja nöörjad |
| Pärast kastmist | Paranemist ei ole, vahel hullem | Taastub tundidega |
Juurte rida on kõige usaldusväärsem: see tähendab juurepalli poti seest välja libistamist, mis ei kanna riski, kui taime käsitleda juurepallist, mitte varrest. Terved juured on kahvatud ja kindlad.
Üks viimane signaal tasub teada, sest see eksitab: uppunud taim võib närbuda täpselt nagu janune. Tema kahjustatud juured ei vii enam vett, isegi leotavasse substraati ümbritsetuna, ja lehestik longu vajub. Refleks rohkem kasta teeb asja siis astme võrra hullemaks. Ainus väljapääs sellest ahelast on enne iga kastmist, erandita, substraati katsuda ja tegeleda juurepalliga, mitte lehtedega, kui need kaks märki üksteisele vastu räägivad.
Kastmine pealt, kastmine alt
Pealt kasta aeglaselt kogu substraadi pinnale, kuni vesi voolab vabalt drenaažiaugust välja. See äravool ei ole raiskamine: see kannab minema kogunenud soolad. Taime jalamile tilkuv joa, mis niisutab veerandi juurepallist, jätab ülejäänud juured kuivaks. Alustaldrik tühjendatakse umbes kakskümmend minutit hiljem, erandita.
Alt seisab pott alustaldrikul või veega täidetud kausis ja substraat tõmbab vajaliku kapillaarsuse abil üles. Meetod sobib seemikutele, kohevate lehtedega taimedele, mida on parem kuivana hoida, ja substraatidele, mis on liiga kaugele kuivanud. Siingi visatakse allesjäänud vesi umbes kahekümne minuti pärast ära.
Taime ei tohi iialgi jätta vette seisma. Kontrolli dekoratiivset väliskonteinerit pärast iga kastmist: vesi koguneb sinna silma alt ära ja see on üks levinumaid teid juuremädanikuni.
Pott ja substraat muudavad kõike
Sama kastmine annab erineva tulemuse sõltuvalt anumast. Glasuurimata terrakota laseb veel oma seinast aurustuda: substraat kuivab selles kiiremini kui plastpotis, mis sobib Vahemere maitsetaimedele ja taimedele, mis ei armasta seisvat niiskust, ja nõuab suvel tähelepanelikumat jälgimist. 2–3 cm paisutatud savi graanulite kiht põhjas aitab drenaažile.
Valged jäljed, mis terrakotal või substraadi pinnal ilmuvad, on katlakivi ja mineraalsoolade sadestused. Peale nende välimuse hakkavad need soolad lõpuks juurte veevõtmist segama ning avalduvad pruunide lehetippude, alumiste lehtede langemise ja aeglustunud kasvuna. Sügav läbiloputus iga nelja kuni kuue kuu järel on nende kõrvaldamiseks piisav: tõsta pinnakoorik käsitsi ära, seejärel lase läbi vähemalt kaks korda poti mahu puhast vett, lastes kõigel ära nõrguda. See läbiloputus tehakse enne väetamist, mitte kunagi pärast. Terrakotal endal eemaldab jäljed vee ja äädikaga küürimine.
Aastaaeg loeb sama palju kui anum. Talvel valgus väheneb, kasv aeglustub ja vee vajadus langeb sellega kaasa, kuigi küte jätab vastupidise mulje, kuivatades õhku. Lünka parandad kastmiste hõrendamisega, mitte nende vähendamisega: pool kastmist niisutab juurepalli ülaosa ja jätab alumise kuivaks. Sama vajadusega taimede rühmitamine ühele riiulile teeb ringkäigu palju lihtsamaks ega lase sul sukulenti sõnajala tempos kasta.
Jääb mullata kasvatamine, kus sageduse küsimus lihtsalt kaob, sest juured seisavad püsivalt hapnikuga rikastatud lahuses: meie võrdlus hüdropoonika või muld esitab, mida kumbki nõuab. Ja kui pottide kohale ilmuvad väikesed mustad kärbsed, on see tavaliselt märk liiga sageli kastetud substraadist: juhend seenekääbused potimullas selgitab, mis edasi saab.
Allikad
- Toataimede kastmine — University of Maryland Extension
- Kastmine — University of Illinois Extension
- Juuremädanikud toataimedel — University of Wisconsin-Madison Division of Extension
- Toataimede hooldus — University of Wisconsin-Madison Division of Extension
- Kuidas basiilikut kasvatada — Royal Horticultural Society
Korduma kippuvad küsimused
Kuidas oma taimi puhkuse ajal kasta?
Nädalaks äraoleku puhul piisab pottide rühmitamisest otsese päikese eest, kõige jahedamasse tuppa, pärast põhjalikku kastmist: aurustumine aeglustub märgatavalt, kui taimed seisavad tihedalt koos. Üle kümne päeva võtab üle kapillaarkastmine, puuvillase kuduga veereservuaarist substraati või madala kandikuga, mis on täidetud niiske kergkruusaga. Kõige rohkem kannatavad unustamise all väikestes terrakotapottides taimed, mis on parem kellegi hoolde jätta. Sukulendid seevastu elavad kolm nädalat kahjuta.
Kas kasta hommikul või õhtul?
Hommik on parem, eriti maitsetaimede puhul. Vesi ja pinnaniiskus aurustuvad päeva jooksul, samal ajal kui hiline kastmine jätab substraadi, ja vahel lehestiku, ööks niiskeks. See pikaajaline öine niiskus soodustab lehelaike ja haigusi ning meelitab seenekääbusi. Sama reegel kehtib pihustamise kohta, mida on parem päeva lõpus vältida.
Kas võib kasta kraaniveega?
Enamikul juhtudest jah. Majapidamise veepehmendi vesi on siiski vältimist väärt, sest see kannab rohkem lahustunud sooli kui tavaline vesi. Sadestumise piiramiseks võib vee eelmisel päeval võtta ja seista lasta: päev aurustumist on piisav, et suur osa kloorist välja ajada ja raskeimad mineraalid põhja settida. Anuma viimased sentimeetrid visatakse siis ära, selle asemel et potti sattuda.
Mida teha taimega, mille substraat vett enam ei võta?
Täiesti läbikuivanud substraat muutub hüdrofoobseks: vesi libiseb üle pinna ja tuleb otse drenaažiaugust tagasi, andes eduka kastmise illusiooni. Lahendus on seada pott kausi leige vee sisse poole kõrguseni ja lasta sel kakskümmend kuni kolmkümmend minutit juua, piisavalt kaua, et substraat kapillaarsuse abil uuesti märguks. Pott lastakse seejärel täielikult nõrguda, enne kui see oma kohale tagasi läheb. Kui see juhtub korduvalt, on see sageli märk, et ümberistutamine on aktuaalne.
