Tillandsia terraariumis: avatud, mitte kunagi suletud

Ütleme selle enne kõike muud: tillandsial pole kohta suletud terraariumis. Taim mädaneb seal peaaegu alati ja sageli alla kuu aja. See ei ole oskuse ega peenhäälestuse küsimus — see on keskkonna sobimatus. Õhutaim on okste ja kivide epifüüt, mis elab õhus, mis liigub ja kuivab kahe vihma vahel. Suletud purk pakub talle täpselt vastupidist.

Hea uudis on, et ta kasvab väga hästi avatud anumas, riputatud niidi otsas või puutükile asetatud. Ta ei vaja mulda, potti ega ümberistutamist. Ta vajab ühte leotust nädalas ja tõsist kuivatust. See leht selgitab mõlemat.

Ühe pilguga

Miks suletud purk teda tapab

Suletud terraariumis käib vesi ringi: see aurustub substraadist, kondenseerub klaasile, langeb tagasi. Niiskus püsib kõrge päeval ja öösel ning õhk peaaegu ei uuene. Need on ideaalsed tingimused metsataimedele, kes võtavad vett juurtega ja ei pane pahaks pidevalt niiskeid lehti.

Tillandsia töötab teisiti. Tema lehed on kaetud mikroskoopiliste soomustega, trihoomidega, mis imavad dušivee või udu minutitega, siis laseb taimel kuivada. See märg-kuiv tsükkel ei ole mugavuse detail: nii taim toitub. Kuiva faasi ilmajäetuna jääb vesi südame tihedalt pakitud lehtede vahele, kude pehmeneb ja rosett tuleb oma alusest ühes tükis lahti. Selleks ajaks, kui see juhtub, on hilja.

Kahe režiimi vahe on kokku võetud siin ja see kehtib iga valiku taime kohta, mitte ainult selle.

Kui sa pole veel kindel, millist tüüpi anumat ehitada, esitab juhend suletud või avatud terraarium küsimuse mõlemat pidi.

Kolm ehitust, mis töötavad

Avatud kauss. Madal kauss, tagurpidi asetatud kuppel, lai klaas: iga avatud anum sobib, kui ava on helde. Pane taim kruusa- või kuiva liivakihile, mitte kunagi niiskele substraadile. Anuma roll on dekoratiivne — see hoiab stseeni, see ei loo mikrokliimat.

Puit. See on kõige tõelisem ehitus, sest see taastoodab taime loomuliku asendi. Vali kuiv, koorevaba tükk puidu ja juurte valikust ja kinnita tillandsia läbipaistva nailonniidiga või tilga kuumliimiga ainult basaalkettale. Mõne kuuga asuvad tema kinnitusjuured ise paika ja niidi võib läbi lõigata.

Riputatud. Niit, messingrõngas, õõnestatud pirn: tillandsia on selle sugukonna ainus taim, mis nõustub elama õhus. See on ka ehitus, mis kuivab kõige paremini.

Iganädalane leotus

Kord nädalas kasta kogu taim toatemperatuuril vee kaussi kahekümneks kuni kolmekümneks minutiks. Vihmavesi või demineraliseeritud vesi sobib talle paremini kui väga kõva kraanivesi, mis jätab trihoomidele valge loori ja takistab lõpuks imendumist.

Kahe leotuse vahel piisab peenest pritsist kuiva perioodi üle elamiseks — kütte käimas, nädal kuumalainet. Niisutamise valik koondab peene joaga udupritsid, ainsad siin kasulikud: jäme joa märgab, ilma läbi tungimata.

Kaks märki juhivad sind paremini kui kalender. Janune taim keerab oma lehed sissepoole ja need õõnestuvad rennikujuliseks. Hästi niisutatud taim avab need ja taastab oma painduvuse leotusele järgneva tunni jooksul.

Kuivatamine, reegel, mis otsustab kõik

See on samm, mille enamik jätab vahele, ja see on see, mis tillandsiaid tapab.

Pärast iga leotust raputa taime järsult, siis pane see tagurpidi teerätikule või nõudekuivatusrestile kolmeks-neljaks tunniks. Rosett tühjendab siis oma südames hoitud vee. Pane see tagasi oma kohale alles siis, kui lehed on puudutades kuivad.

Kerge tuuletõmme kiirendab kuivamist. Suletud, külm tuba aeglustab seda: talvel leota hommikul, mitte õhtul.

Valgus

Tillandsia tahab eredat, varjatud valgust. Idapoolne aken või meeter tagapool lõunapoolsest aknast sobib talle. Otsene pärastlõunapäike klaasi taga kuumutab liiga palju ja kõrvetab otsad.

Vastupidi, taim, mis on toa tagaossa pandud, muutub nõrgaks, seda kohe näitamata: ta ei sure, ta lihtsalt lõpetab kasvamise ja kaotab oma hõbedase tooni. Õige kaugus aknast on sama mis klassikalisel terraariumil.

Millise liigiga alustada

Hõbedaste soomustega kaetud liigid, tuntud kui hallid, pärinevad kõige kuivematest keskkondadest ja andestavad eksimuse kõige rohkem.

• *Tillandsia ionantha*. Kõige kindlam. Väike kompaktne 5–8 cm rosett, mis õitsemisel punaseks läheb. See kuivab kiiresti, mis jätab ta mädanemisele vähe avatuks.
• *Tillandsia caput-medusae*. Paksud, keerdunud lehed õõnsal sibulal. Väga tolerantne ja silmatorkav puidule asetatuna.
• *Tillandsia stricta*. Veidi nõudlikum vee suhtes, kuid helde oma õitega.

Esimese katse jaoks vältida: rohelised liigid peente, pehmete lehtedega, nagu T. bulbosa või T. butzii, mis vajavad kõrget õhuniiskust ja veatut kuivatust. Ja eelkõige T. usneoides, Hispaania sammal, mille tihedad tuustud hoiavad vett südames.

Mis valesti läheb

Alus pruunistub ja rosett tuleb lahti. Mäda. See tuleb ebapiisavast kuivatamisest või suletud anumast. Midagi ei saa päästa; alusta uuesti teise taimega ja muuda ehitust.

Kuivad, rabedad otsad. Pikaajaline janu või liiga kõva vesi. Lõika otsad peente kääridega nurga all ja mine tagasi pehmes vees leotamise juurde.

Taim, mis pole kuid liikunud. Valguse puudus, peaaegu alati. Tõsta see etappide kaupa akna lähedale.

Millega teda näidata

Tillandsia ei jaga metsataimede veerežiimi: ära sega teda fittooniate ega suletud purgi troopiliste taimedega. Küll aga sobib ta väga hästi kuiva mineraalse stseeniga — liiv, kivi, paljas puit — või sukulentidega, mis aktsepteerivad sama õhku. Kui ehitus on juba valesti läinud, käib artikkel Miks mu terraariumitaimed surevad põhjused ükshaaval läbi.